Kohakivid ja teabetekstid

NSV Liidu okupatsioonivõimud alustasid vangistamistega kohe pärast Eesti okupeerimist juunis 1940 ja vahistasid ühe aastaga vähemalt 9856 inimest. Esimesteks ohvriteks olid Eesti poliitiline eliit ja sõjaväe juhtkond, ohvitserid ja politseiametnikud ning eestimeelsed kodanikud, kes astusid välja okupatsioonivõimu vastu. NSV Liidu tagalasse evakueeritute või Punaarmeesse mobiliseeritute seast arreteeriti aastatel 1941–1944 veel ligikaudu 2000 inimest.

14. juunil 1941 pani Nõukogude okupatsioonivõim toime esimese genotsiidikuriteo Eesti rahva vastu. NSV Liidu valitsuse salajase otsusega määrati kindlaks küüditamisele kuuluvate inimeste kategooriad. Ohvriteks said esmajoones eesti rahva eliiti kuuluvad pered, sealhulgas 2578 last. Juulis järgnes teine küüditamine Lääne-Eesti saartelt. Enamik vangilaagritesse viidud perekonnapäid mõrvati või suri sunnitööl. Tuhanded pereliikmed surid asumisel ebainimlikes tingimustes nälga ja haigustesse. Loomavagunites viidi Eestist Venemaale kokku üle 10 000 inimese.

Esimeste seas küüditati 19. juulil 1940 Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner ja 30. juulil 1940 Vabariigi President Konstantin Päts. Punaterrori all kannatasid kõik kodumaale jäänud endised Eesti riigipead, neli neist: Friedrich Karl Akel, Jüri Jaakson, Jaan Tõnisson ja Jaan Teemant mõrvati ja neli suri vangistuses. Okupeeritud Eestisse jäi 78 endist ministrit, kellest 64 vahistati. Vangistati 70 viimase parlamendi 120 liikmest ja üheksa maavanemat 11-st.

1940. a teenis riigiaparaadis 133 kõrgemat riigiametnikku, kellest vahistati 44 inimest. 17-st kõrgeimast riigiametnikust vangistati kaheksa esimesel punasel aastal. Vangistamist alustati kõrgematest politseiametnikest. Õiguskantsler ja riigisekretär vahistati ja surid vangistuses Venemaal. Enamik kinnivõetuist mõrvati või suri ebainimlikes tingimustes paari aasta jooksul. Need, kellel õnnestus kodumaale tagasi pääseda, olid sunnitud loobuma oma elukutsest, virelema puuduses ja elama alalises terrorihirmus.

Esimesed grupiviisilised mõrvamised algasid Eestis varjatult 5. aprillil 1941. Pärast sõja algust 22. juunil ägenes terror veelgi. Hukkamised toimusid Tallinnas Pagari tänava ja Kawe keldris, Patarei vanglas ja Pirita-Kosel. Rinde lähenedes mõrvati poliitvange Viljandi vanglas, Kuressaare linnuses ja mujal. Suurim massimõrv oli 193 vangi mahalaskmine Tartu vanglas 8. ja 9. juulil 1941. NKVD, punaarmeelased ja hävituspataljonlased tapsid sadu süütuid inimesi. Kokku mõrvati Eestis 1941. aastal vähemalt 2446 inimest.

Rahvusvahelist õigust eirates võeti 1940–1941 sundkorras Punaarmeesse ligi 45 000 Eesti Vabariigi kodanikku. 1940. aasta septembris formeeriti 9826 seni Eesti sõjaväes teeninud meest Punaarmee 22. laskurkorpuseks. Pärast sõja puhkemist Saksamaaga mobiliseeriti 1941. a suvel Punaarmeesse veel ca 35 000 meest. Punaväkke võetutest vähemalt 963 hukati, 2463 vahistati ja 3616 jäid kadunuks. Tööpataljonides suri ebainimlikes tingimustes 6000–8500 meest. See oli esimese okupatsiooniaasta suurim sõjakuritegu.

Eestis arreteeritud inimesed viidi kodumaalt ära GULAGi vangilaagritesse NSV Liidu karmi kliimaga piirkondades. Vangid sunniti tapvale füüsilisele tööle kaevandustes, metsatöödel, ehitustel jm. 1948. a paigutati poliitvangid eraldi range režiimiga laagritesse. Üle jõu käiv sunnitöö, nälg, ebainimlikud elutingimused ja vägivald nõudsid tuhandete Eestist GULAGi veetud inimese elu. Vangide hukkamised ja suremus oli kõige massilisem sõja ajal 1942. aastal.

1942. a kevadel algas Sverdlovskis (praegu Jekaterinburg) NKVD sisevanglas eestlaste massiline hukkamine. Aasta jooksul mõrvati vähemalt 684 eestlast.

Hukatute seas olid riigivanem Jüri Jaakson ning ministrid Jaan Hünerson, Oskar Kask, August Kerem, Hugo Kukke, Paul Lill, Theodor Pool, Johannes Zimmermann ja Nikolai Viitak. Hukati 12 naist, nende seas Naiskodukaitse juhid Alice Kuperjanov, Ebba Saral, Salme Noor. 1941. ja 1942. a hukati eestlasi massiliselt ka Kirovis, Irkutskis, Norilskis ja Solikamskis.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. a juunis langesid esimeste seas kommunistliku terrori ohvriks Eesti kaadriohvitserid ja kaitseliitlased. Terror kulmineerus 1941. a juunis, kui koos küüditamisega vangistati üle 350 kaadriohvitseri, kes olid kas Punaarmeesse võetud või ka reservi või erru saadetud. Terror nende Eesti sõjaväelaste vastu, keda peeti ebausaldusväärseks, jätkus 1941. a rindel, NSV Liidu tagalas tööpataljonides ja Punaarmee eesti rahvusväeosades.

1944. a sügisel sundis hirm punaterrori ees umbes 80 000 inimest Eestist põgenema. Nende hulgas olid Saksamaale evakueeritud tsiviilisikud ja sõjaväelased ning paadipõgenikena Soome ja Rootsi siirdunud inimesed. Surma sai üle 5000 põgeniku, enamasti Läänemerel või Saksamaa linnade pommitamisel. Pagulaskogukonnad alustasid võitlust Eesti kommunistlikust režiimist vabastamise nimel. Üle 20 000 eestlase toodi sunniviisiliselt või pettusega okupeeritud Eestisse tagasi. Mitu tuhat neist vahistati pärast kodumaale saabumist.

NSV Liidu okupatsioonivõimu poliitika ja eriti 1941. a juuniküüditamine kutsus esile aktiivse vastupanuliikumise. Tuhanded inimesed läksid metsadesse ja alustasid relvastatud vastupanu. Pärast sõja algust NSV Liidu ja Saksamaa vahel pidasid metsavennad lahinguid taganeva Punaarmee üksuste, NKVD-laste ja hävituspataljonide vastu. Relvastatud vastupanu jätkus pärast Eesti taasokupeerimist 1944. a ja hääbus alles 1950. aastatel. Relvavõitluses kommunistliku NSV Liidu vastu langes vähemalt 10 457 Eesti inimest.

1944. aasta sügisel jätkus Eestis kommunistlik terror. Aastail 1944–1945 vangistati üle 16 000 inimese. Erilist tähelepanu pööras Nõukogude Liidu salapolitsei 1944. a septembris ametisse nimetatud Otto Tiefi valitsuse ja selle kaastööliste ning teiste iseseisvusmeelsete inimeste jälitamisele. Pärast taasokupeerimist vangistati kokku üle 35 000 inimese. Neist ligi 500 mõisteti surma ja mõrvati. Lisanduvad tuhanded GULAGi laagrites surnud.

Kommunistlik terror sundis inimesi end metsades varjama ja metsavendadena Eesti iseseisvuse nimel võitlema. Kuni 1950. aastate teise pooleni tegutses eri aegadel metsavendadena umbes 15 000 inimest. Suurim metsavendade ühendus oli Relvastatud Võitluse Liit. Nõukogude Liidu julgeolekuorganid mõrvasid või vangistasid metsavendi ning terroriseerisid nende toetajaid. Kokku vangistati üle 10 000 metsavenna, ligi 2000 mõrvati metsas. Metsavendlus hääbus pärast Stalini surma ja massiterrori lõpetamist. Viimane metsavend hukkus kinnivõtmisel 1978. aastal.

Küüditamine 25. märtsil 1949 oli suurima ohvrite arvuga kommunistliku terrori akt Eestis. Korraga viidi Siberisse sundasumisele 7552 perekonda, kokku 20 702 inimest, peamiselt naised ja lapsed. Kaks kolmandikku neist tembeldati „natsionalistideks“ ja üks kolmandik „kulakuteks“. Nende vara võeti ära. Kannatasid ka need, keda küüditamisel kätte ei saadud. Lisaks oli juba 15. augustil 1945 küüditatud 407 sakslast. 1. aprillil 1951 küüditati 282 Jehoova tunnistajat.

Üle kolmveerandi NSV Liidus aastatel 1944–1953 küüditatud inimestest saadeti Semipalatinski tuumapolügooniga piirnevatele Kasahstani ja Venemaa aladele sundasumisele. Nende hulgas olid ka Eestist küüditatud, kes saadeti Omski, Tomski ja Novosibirski oblastitesse. 1948. a alustati juba teistes laagrites kurnatud poliitvangide koondamist Steplagi. Semipalatinski polügoonil tehti aastatel 1949–1956 30 tuumakatsetust, mille radiatsioon jõudis piirkonnas elavate inimesteni, kelle hulgas olid ka poliitvangid ja küüditatud.

Kohe pärast Jossif Stalini surma kuulutati 1953. a märtsis välja esimene amnestia, millega vabastatutest väike osa olid poliitvangid. Seejärel vabastati kuni 1950. aastate lõpuni järk-järgult enamik ellujäänud poliitvange ja küüditatuid, kellest väike osa rehabiliteeriti. Vangistamisel ära võetud vara reeglina ei tagastatud, paljudel ei lubatud kodukohta tagasi pöörduda. Kokku vabastati üle 40 000 eestlase. Viimastel poliitvangidel lubati kodumaale naasta alles 1989. aastal.

Kommunistlikku terrorit Eestis juhtis NSV Liidu kõrgeim juhtkond, Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo. Terrori täidesaatjateks olid NSV Liidu arvukad riikliku julgeoleku asutused, järelevalvajaks ja abistajaks aga kommunistliku partei allorganisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei. Eesti rahva massiline mõrvamine, vangistamine ja küüditamine on aegumatud inimsusvastased kuriteod ja neid toime pannud isikud tuleb võtta kohtulikule vastutusele.

Kommunismiohvrite monumendi püstitamise ajaks oli kommunistliku okupatsioonivõimu terrori all kannatanuid ühendav Eesti Memento Liit avaldanud isikulised andmed alljärgneva hulga kannatanute, sealhulgas mitteküüditatute kohta:

Eesti kaotas perioodil 1940–1991 hukkunutena ligikaudu 90 000 inimest. Veel rohkem inimesi põgenes kodumaalt aastatel 1939–1945. Teise maailmasõja aegse ja sellele järgnenud terrori põhjustatud inimkaotusi hinnatakse viiendikule pisut enam kui ühemiljonilisest elanikkonnast.

Suurimad inimkaotused tabasid Eestit vahetult omariikluse kaotusele järgnenud aastatel 1940–1953. Kommunistliku režiimi terrori ohvritena kaotas elu üle 22 000 inimese, üle 44 000 inimesel õnnestus vangistusest või asumiselt eluga pääseda.

Kommunistliku terrori kurikuulsad mälupaigad on kinnipidamis- ja hukkamiskohad. Patarei vangla ja Pagari kongid ning Scheeli krunt Tallinnas ja Tartu vangla on ainult neli esimest paljudest kannatuskohtadest Eestis, kus eestlasi kinni peeti ja mõrvati. Üldjuhul veeti poliitvangid aga vangistusse ja sunnitööle kaugele Venemaale. Eesti inimeste peamiste vangistuskohtadena on ajalukku läinud Sevurallag (keskus Sosva), Vorkutlag (Vorkuta), Dubravlag (Javass), Norillag (Norilsk), Usollag (Solikamsk), Sevvostlag (Magadan), Vjatlag (Kirovi oblast), Ozerlag (Taišet) ja teised. 1941. aasta juunis küüditatute asumiskohtadeks olid Novosibirski (1944. a sellest eraldatud Tomski) ning Kirovi oblast. 1949. aasta märtsis küüditatud viidi Krasnojarski kraisse ning Novosibirski, Irkutski ja Omski oblastisse. Valdav osa kommunistliku terrori ohvritest puhkab täna nimetutes ristideta haudades. Olgu see memoriaal nende mälestamise kohaks!

KAARDIL:

1. EESTI
2. ARHANGELSKI OBLAST
3. GORKI (NIŽNI NOVGORODI) OBLAST
4. HABAROVSKI KRAI / MAGADANI OBLAST
5. IRKUTSKI OBLAST
6. JAROSLAVLI OBLAST
7. KASAHHI NSV
8. KEMEROVO OBLAST
9. KIROVI OBLAST
10. KOMI ANSV
11. KRASNOJARSKI KRAI
12. LENINGRADI OBLAST
13. MORDVA ANSV
14. MOSKVA
15. NOVOSIBIRSKI OBLAST
16. OMSKI OBLAST
17. PERMI (MOLOTOVI) OBLAST
18. SVERDLOVSKI OBLAST
19. TJUMENI OBLAST
20. TOMSKI OBLAST